Sellest blogist leiate Järvamaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemissoovitused ja teated ürituste kohta.

Raamatukogunduslikes listides saadetakse edasi sellist kirja. Kas see ka meediasse on pääsenud, ei tea mitte öelda. 
Aga. 
Inimene on põmst puust ja punaselt selgeks teinud, et härra "Reformin Kõike Puusalt" täristab tühja ja toodab palju kisa, aga vähe villu.
Lugege Teie ka!
Siin siis kiri:


Tere.

Sirbi viimases numbris olete kirjutanud muuhulgas raamatukogudest. See andis mulle kui raamatukoguinimesele põhjust Teile kirjutada ja omi arvamusi vahendada.
Kui ligilähedaselt osundada, siis tunnete muret või imestust või üllatust, et Põlvamaal, kus elanike arv on kümne aastaga 15% võrra kahanenud, on raamatukogusid palju (35) ning nende arv on kahanemise asemel kasvanudki.
Mina selle üle sedavõrd ei imesta, sest kui otsida Riigi Teataja veebilehelt välja rahvaraamatukogude seadus, võib sealt lugeda:
"§ 4. Rahvaraamatukogu asutamine
(1) Rahvaraamatukogu asutamise otsustab kohaliku omavalitsuse volikogu.
(2) Rahvaraamatukogude võrgu loomisel tuleb lähtuda järgmistest põhimõtetest:
1) igas kuni 10 000 elanikuga linnas vähemalt üks rahvaraamatukogu;
2) üle 10 000 elanikuga linnas vähemalt üks rahvaraamatukogu keskmiselt iga 15 000 elaniku kohta;
3) mujal vähemalt üks rahvaraamatukogu keskmiselt kuni 500 elanikuga teeninduspiirkonna kohta."
Veebist leitud andmetel oli Põlvamaa elanike arv käesoleva aasta algul mõningase ümardamisega 30800 inimest. Kui sellest numbrist lahutada Põlva linna elanike arv (ligi 6300 inimest, nende tarvis nõuab seadus üht raamatukogu) ja saadud tulemus 500 kui nö seadusliku konstandiga läbi jagada, on 35 olemasolevat raamatukogu igati seaduslik raamatukogude hulk, võiks olla isegi mõnevõrra rohkem.
Küllap omavalitsused kui raamatukogud asutajad, ülalpidajad ja säilitajad on lähtunud nii seaduse soovitusest kui arusaamisest, et vajalik oleks tagada raamatukoguteenuse kättesaadavus ka siis, kui piirkonna elanike arv langeb. Majanduslikel kaalutlustel võib näida õige, et kui elanike arv ääremaal väheneb, siis kaotame sealt viimasedki avalikud teenused ära, sest nende osutamine on kulukas, ebaefektiivne jne. Kas see on aga õiglane nende, valdavalt küpsemas eas inimeste ja võrdlemisi väheste noorte perede jaoks, kes ääremaadel elavad? Kas selline käitumine loob eeldusi, et sellised „pommiaugud“ muutuvad inimeste jaoks ahvatlevaks piirkonnaks, kuhu ehk elama asuda?
Omavalitsuste poolt majandatav raamatukogu on paljudes külades ainus avalik asutus – kadunud on poed, postkontorid, koolid, kultuurimajad… Sellises külas ei ole raamatukogu üksnes raamatute laenutamise paik, vaid see nn piimapukk, mille juures kokku saada, suhelda, uudiseid vahetada, muresid kurta jne. Eks see on ka üks põhjus, miks omavalitsused raamatukogusid säilitavad – raamatukogu on külarahvale elu tuiksooneks. Paljud maaraamatukoguhoidjad tegelevad asjadega, mida kutsestandard ehk ei nõua, kuid mis paikkonna rahva jaoks on oluline – külapidude ja külapäevade korraldamine, teatrikülastuste ja ekskursioonide organiseerimine, näite-, käsitöö-, foto-, laste- ja mitmete muude ringide juhendamine, infovahetus vallavalitsuse ja kogukonna vahel.
Seega olen ma veendunud, et kaugete nurkade pisikesi raamatukogusid ei säilitata niivõrd nende suursuguse raamatukogundusliku väärtuse pärast, vaid hoopis seetõttu, et sealt leiab paikkonna rahvas mitmekülgset tuge ja toetust, need on kohaliku rahva aktiviseerimis- ja kooskäimiskeskused.
Vahelepõikena olgu öeldud, et Euroopa Liidu raha eest on mitmetesse, et mitte öelda paljudesse küladesse ehitatud seltsimajasid või -ruume, mis peaksid täitma paljuski samu eesmärke, mida täidavad ka olemasolevad maaraamatukogud. Kui selliseid ruume (mis suure osa nädalast tühjana seisavad ja samamoodi ülalpidamist nõuavad, tegevustoetust saadakse nii omavalitsustelt kui fondidest – üks maksumaksja raha kõik ) juurde ehitatakse, siis ei ole ilmselt tark kippuda kaotama olemasolevat võrgustikku. Ehk oleks mõistlik rahvaraamatukogu seaduses või mõnes muus dokumendis eristada suurte raamatukogude ja hajapiirkondade väikeste raamatukogude tegevuse omapära ja erinevus. Suure linna rahvaraamatukogu ja väikese piirkonna raamatukogu tegevust ei saa ilmselt hinnata ühe mõõdupuuga.
Kui nende Põlvamaa väikeraamatukogude juurde tagasi tulla, siis on ilmselge, et 500-pealise teeninduspiirkonnaga raamatukogul on keeruline kujundada mitmekülgse suunitlusega fondi – riik annab iga pea kohta 1,5 eurot aastas, kokku seega ligilähedaselt 750 €. Võtsin ette ja arvutasin kokku, et kui osta Kultuurkapitali kirjanduspreemiate 2010. aasta nominentide teosed (välja arvatud tõlked teistesse keeltesse ja paar draamateost, mille hinda ma ei leidnud andmebaasidest, kokku 36 raamatut) kulus aasta tähtteostele ligilähedaselt  320 eurot.
Tegelikult on mulluse aasta jooksul ilmunud veel palju teisigi eesti kirjanike teoseid nii täiskasvanute kui lastekirjanduse lõikes. Nende tellimiseks jääb antud analüüsis vaadeldaval väikeraamatukogul 430 € riigiraha. Kahjuks ei võimalda Urrami programm mul ekraanile kuvada nimekirja kõigist 2010. aastal ilmunud eesti kirjanike teostest, kuid sain tellida nimekirja nendest 2010. aasta eesti kirjanduse raamatutest, mis on ostetud Kambja raamatukogusse. Ehkki see nimekiri ei ole kaugeltki kõike sisaldav, on seal tublisti eesti kirjanike täiskasvanute ja lasteraamatuid. Kirjutasin siis koos pealkirjade ja hindadega välja need, mis minu meelest võiksid olla aksepteeritud ka rangema pilguga komplekteerimise hindaja poolt. Nagu karta oli, kulus 430 € kiiresti ja ma ei komplekteerinud ainsatki Petrone „Minu…“ sarja raamatut ega teiste autorite reiskirjeldusi, mälestusteraamatuid, nö eestlaste populaarses laadis elulugusid, Tohvrit, Lembet ja muud sellist ajaviitelist.
Valikusse mahtusid Kender, Hargla kaks köidet, Andres Anvelt, Mihkel Raud, Mihkel Muti mälestuste kaks köidet, Andres Ehini luulekogu, Arvo Valton, Ira Lember, Mats Traadi jõgiromaani viimane köide, Mihkel Tiks, Enn ja Helga Nõu, Tänapäeva kirjastuse romaanivõistluse ja noorsooromaanivõistluse sarja raamatud jms. Valikusse mahtus ka osaliselt, kuid mitte täielikult oluliselt eesti lastekirjandust.
Ja kordan veelkord, et see valik on tehtud Kambja raamatukogusse soetatud eesti kirjanduse põhjal. Kui võtta kogu aasta jooksul ilmunu, oleks valikut veelgi raskem teha. Mulle tundub, et väga paljude raamatukogude teeninduspiirkond (seega ka pearaha) on liialt väike, et sinna komplekteerida kogu ilmuv eesti kirjandus.
Samas on mõttekoht seegi, kas kõigi trükitud tekstide kõikjale komplekteerimine on otstarbekohane. Ehk peaks alustuseks uurima-analüüsima seni komplekteeritud eesti kirjanduse kasutamisaktiivsust, maaraamatukogude lugejate eelistuste soovide profiili jms. Kultuurkapitali nominentide nimekirjas on Mihkelsoni luulekogu „Torn“, mille on ostnud Urrami süsteemi raamatukogudest (ligikaudu pooled eesti rahvaraamatukogudest) 72 raamatukogu, kuid pühapäevase seisuga oli neist minu statistika põhjal 14 eksemplari ainsagi laenutuseta. Selles loetelus on mitmeid suuri asulaid, kus ainuüksi eesti keele õpetajaid võiks lugejateks olla, kuid millegipärast on eesti tunnustatud luuletaja looming jäänud aasta jooksul tähelepanuta.
Tartumaalasena ma tean ja tunnen paljusid omakandi inimesi, mistõttu nii „Torni“ kui mitmete teiste nominentide nimekirjas olevate teoste puhul andis põgus pilguheit kinnitust, et reeglina on laenutajateks pensionil kooliõpetajad (eeskätt eesti keele õpetajad), raamatukogude kuldlugejad (Tartumaal oli lugemisaastal selline konkurss, kus iga raamatukogu esitas maavanemale tunnustamiseks eriti vaimuerksa lugeja), töötavad eesti keele õpetajad, kunagine tunnustatud kirjandusõppejõud, endine maavanem või vallasekretär, raamatukoguhoidja või tema pereliige. Isikuandmete salastatuse tõttu ei saa ma täpsemaks minna, kuid võin kinnitada, et võrdlemisi reeglipärane on see, et eesti kirjanduse erinevaid teoseid loeb üks väga kitsas ring inimesi, kelle nimed korduvad ja muutuvad tuttavaks, kui raamatukogutöötajana andmebaasis analüüsi tegin. Et neid lugejaid on igas piirkonnas vähe, piirdub ka paljude eesti kirjandusse kuuluvate teoste laenutamine ühe-kahe-kolme korraga või ei olegi laenutusi. Mõnes raamatukogus on ainsa laenutajana kirjas „Näitused“, mis viitab, et uut raamatut on raamatukogu ruumides täiendavalt esile toodud, kuid ei ole siiski laenutajat leitud.
Kultuuriministri mure rahvuskirjanduse kaitsmise ja edendamise teemal on tunnustust väärt, kuid kipun kahtlema, kas ainuüksi sundkomplekteerimisest sisulist kasu tõuseb. Raamatulaenutamine on lugeja vabatahtlik otsus, mistõttu on karta, et paljud eesti kirjanike teosed leiavad vähest, et mitte öelda olematut laenutamist (ja laenutamishüvitist!) ka siis, kui neid kõigisse raamatukogudesse komplekteeritakse. Kui lugejaskonna seas annab tooni meelelahutuskirjanduse eelistamine, siis on võrdlemisi kahtlane uskuda, et nad valivad tõsisema kirjanduse, kui uut meelelahutust ei tule juurde. Küllap sellised lugejad hääletavad jalgadega ja loobuvad raamatukogu külastamisest – piisavalt meelelahutust pakub ka televiisor, arvuti. Meelelahutusliku kirjanduse kahjulikkust ja vaimu nüristavat mõju on väga kõnekalt selgitatud, kuid samas tundub mulle, et ka sellise kirjanduse lugemise puhul on inimene trükisõna mõjuväljas, tema aju teeb lugemisel tööd jne. Kui me pelutame meelelahutusliku kirjanduse lugejad raamatukogudest, siis nad ilmselt loobuvad suuresti lugemisest, kuid vaevalt meelelahutusliku meedia tarbimisest.
Kordan veelkord, et enne, kui komplekteerimispoliitikas otsustavaid pöördeid teha, peaks rahvaraamatukogude lugejate eelistusi ja arvamusi uurima, senise komplekteerimise põhjal uurima laenutuste statistikat (suur osa raamatukogusid laenutab elektrooniliselt ja viimaste aastate kohta on jäljed talletatud)… Eesti kirjanduse masskülvamine võib lõppeda sama kasina saagiga kui kunagine maisikülvamine ruutpesiti.
Taas tagasi väikeraamatukogu komplekteerimise juurde. Riigi poolt antava 750 € kulutasime kenasti kõige väärtuslikuma eesti kirjanduse komplekteerimisele, ehkki sellestki jäi palju komplekteerimata.
Loodame, et ka omavalitsus annab väikeraamatukogule 750 €, mille eest tuleb osta populaarteaduslikku kirjandust (näiteks eesti ajalugu, psühholoogia, kasvatusteadus, põllumajandus, teatmeteosed jne) ja tõlkekirjanduse paremikku. Omavalitsuse raha eest lubab kultuuriminister osta ka kokaraamatuid ja meelelahutuslikku kirjandust – ostukorvi täitmine läheb taas keerukaks, sest valikuid ja lugejate ootusi on seinast seina.
Muide, mulle tundub kentsakas kultuuriministri arvamus, et omavalitsuse raha eest ostku raamatukogud kas või kokaraamatuid. Kodu- ja toidumajanduse edendamisel oli nii rahvusliku liikumise kui eriti esimese vabariigi ajal eestlaste ettevõtmistes kaalukas koht. Väärt kokaraamat arendab lugeja maitse-eelistusi, toiduvalikuid, muudab toitumist tervislikumaks, inimesed söövad tervislikumalt, ülekaalu ja rasvumist on vähem, mistõttu korralik kokaraamat on osa nn terviseedendusest (riiklik poliitika, mille elluviimisel TAI kulutab palju maksumaksja ja EL raha kuulutusetulpadel ja meediareklaamis). Miks minister arvab, et kokaraamatut ei võiks osta raamatukogusse riigi raha eest, kui me samas kulutame maksumaksja raha terviseedendusele.
Minu kiri on juba pikk, liiga pikk. Öelda võiks veel palju, kuid püüaks nüüd lõpetama hakata.
Minu hinnangul on raamatukogudesse eesti kirjandust võrdlemisi palju komplekteeritud, kuid lugeja seda ei eelista. Eesti kirjanduse komplekteerimine oli enne masu veelgi parem, kuid siis vähendas riik komplekteerimistoetust julgelt 25% ja kärpeid on teinud (mõnikord ka väga julmalt) omavalitsused. Kui ostusumma vähenes ja ostuhinnad kasvasid, siis on võrdlemisi loomulik, et samas proportsioonis komplekteerida ei saa.
Paar fraasi ka sel teemal, et raamatukogude eelarves on palgakulu paisunud. Eelarve on ju tervik (100%), kus erinevatel kuludel on oma osakaal. Kui ühe kulutuse mahtu oluliselt kärpida, siis muutub paraku ka teiste kulutuste proportsioon ehk % eelarves. Komplekteerimiskulud on täna tublisti väiksemad, kui need olid enne masu, kuid palgad on jäänud on ka pärast kärpimisi (mõnes omavalitsuses väga suuri) siiski suuremaks, kui need olid kümne aasta eest. (Tänaste hindade puhul oleks ju väga raske ära elada kümne aasta taguse sissetulekuga – seega palgakulu on paratamatus). Komplekteerimiskulude ja palgakulude omavaheline vastasseis torkab praegu silma ka seetõttu, et eelarvetest on ära võetud reeglina koolitussummad, ruumide remondisummad, arvutite jms soetamise summad, ürituste korraldamise summad jne). Masuaja eelarvetes on reeglina komplekteerimise, kütte-valgustuse-puhastusvahendite ja tööjõuga seotud kulud. Sellest ka töötasu statistiline esiletõus.

Nüüd aga lõpetan. Ühes kirjas kõiki mõtteid kirja ei pane. Kui mõttevahetus jätkub, jõuab seda ka edaspidi teha. J
Parimat
Toivo Ärtis – raamatukoguinimene Tartumaalt
P.S. Kogu selle eesti kirjanduse ja kultuuriperioodika tellimise problemaatika puhul soojendab lohutavalt südant see, kui Te veebruaris Kõrvekülas arvasite, et Teid kui toimetajat ei huvita Sirbi tellijate arv. Minu arvamus – raamatukogude raha ümbersuunamisega ei saa ühte ega teist üleval hoida – rahvuskultuuri toetamiseks tuleb riigil lihtsalt lisavahendeid leida. Langi praegused ponnistused ei taga selle valdkonna kestlikku arengut ega kodurahu.

Põhjamaade raamatukogunädal 2011

Posted on 20:49 by Murumuna




Selle aasta juubelihõnguline Põhjamaade raamatukogunädal on 14. novembrist kuni 20. novembrini, 15. korda toimuva ürituse teemaks on "Huumor Põhjalas".

Huumor, mis võib olla poliitiline, pilkav, täis satiiri või ka õpetlik – midagi igale lugejale. Põhjamaise huumori eri külgi aitavad lugejateni tuua Taani kirjanik Jakob Martin Strid ja Soome autor Mikael Niemi.

Noortele ja täiskasvanutele on korraldajad valinud Niemi teose "Popmuusika a'la Vittula" (Populärmusik från Vittula, 2000) ja katkendeid germaani eeposest "Beowulf" (~700).

Raamatunädala huumoriteema pakub võimalust tutvuda ja tutvustada mitme põhjamaade autorite eesti keeles ilmunud teoseid. Head huumorit leiab lugeja ülipopulaarse romaanikirjaniku

Erlend Loe´ raamatus "Naiiv. Super" (norra keelest tõlkinud Marko Ringo, 2000),

Soome menuautori Kari Hotakaineni teoses "Kaitsekraavi tee" (tõlkinud Sille ja Tarmo Vaher, 2005), soomerootsi kirjaniku Fredrik Långi raamatus "Soome mehe mure" (tõlkinud Ülev Aaloe, 2003), Einar Már Guðmundssoni romaanis "Ilmamaa inglid" (tõlkinud Lemme Linda Saukas, 2005) ja Soome vanameistri Arto Paasilinna teostes. Järvamaa Keskraamatukogus leiab raamaturiiulilt Arto Paasilinna kirjutised: "Jänese aasta" ( ilmunud eesti keeles 1995), "Tule taevas appi" (2010), " Ulguv mölder"(1987), " Poodud rebaste mets" (1997), "Lummav vabasurmasõit" (1997), "Maailma parim küla" (2003).

Kirjanike tuur raamatukogus

Posted on 10:20 by Murumuna

03. novembri pealelõuna. Väike kartus, et kirjanikud tulevad ja kuulajateks on vaid raamatukoguhoidjad. Üllatus suur, saalis oli rohkesti rahvast- nii mehi kui naisi, noori ja vanu.
Esinejateks Contra, Kristiina Ehin, Leo Kunnas ka Kauksi Ülle.

Alustas Contra kodanikunimega Margus Konnula talle omase naljasoonega. Kui tema poeg mängib lõõtsa, siis küsimusele " mis pilli sina mängid?" vastasta, et tema pilliks on "saatana" pill (arvuti).
Luuletused tulid tal paberilt kui ka peast, vastavalt teemadele (Paidest, põhendusega emakeele päevale). Lisaks luuletuste esitamisele sai kuulata räppi ja laulu. Minu üllatuseks tegeleb Contra tõlkimisega läti keelest. Olles Riias sai ta teada, et meie Lembitu lõi maha lätlane mitte sakslane ja tal tekkis hirm linna peal käies.
Küsimustele "kas ta elab luuletamisega ära?" vastas ta humoorikalt " kas näha pole"ning meenutas ETV "Erisaate"laulude tegemist, mis ära end tasus. Contra luuletuste riimide kohta küsiti ka, kas otsa ei saa? Ta arvas, et ei saa.
Lisa infot Contra kohta saab
http://konnulacontra.blogspot.com/

Kristiina Ehin
http://kirjandusjakeel.blogspot.com/2011/10/kristiina-ehin-viimane-monogaamlane.html
Tema luule on saanud hoogu sõjast õe,naiste ja meeste mõttemaailmast. Kirjutab nii tõetruult, et kriitikud jäid uskuma.

Leo Kunnas
http://leokunnas.ee/

tema raamatute saamise lood. Raamatud saavad peas valmis ja jõuavad teatud aja pärast lugejateni. Kirjanik kes ei vaja kindlat tööruumi vaid saab kirjutada igal pool (laste hullamise saatel, sõjaväes koosolekutel kuulates juttu sõja plaanidest).

Kauksi Ülle
Võru keele esindaja, aabitsate, luuletuste, juttude ja näidendite kirjutaja. Ajanud võru asja raadios, ajalehes ja projekti kirjutamisega. Viimasel ajal on tal rõhk näidenditel ("Tarka", "Peko") ja seda tahab ta edasi teha, plaane on palju. Tema võrukeelne jutt põhja-eestlastele oli kohati võõras, kuid seda oli hea kuulata.

Toimunud tuuri eest tänud Kirjanike Liidule, Rrsti Rahvusraamatukogule, Eesti Raamatukoguhoidjate Ühimgule ning tänud toetajale Eesti Kultuurkapitalile.

järelkaja

Posted on 20:02 by Murumuna

20. oktaboobril Paide Raamaatukogupäevade avamisel esinejate esinemisest saab jälgida Tallinna Keskraamatukogu kodulehelt "Meie e-kogud" ürituste videode alt
http://www.keskraamatukogu.ee/index.php?tid=4&id=38607

Raamatukogunädal

Posted on 14:00 by Murumuna


Oktoobrikuu saab kohe läbi ja
läbi saab ka 2011 aasta raamatukogunädal motoga „ Kohtume raamatukogus“.
Raamatukogu on kohtumispaik
kõigile ja kõigega. Raamatukogus võib kohtuda lemmikkirjanikuga, keda oled ammu
tahtnud silmast-silma näha, trehvata hea sõbraga, lemmikraamatu, -video või
-muusikaga, uute ja vajalike teadmistega, aga võib esimest tutvust teha ka
e-lugeri ja e-raamatuga.
Vabariiklikud raamatukogupäevad
avati Paide Kultuurikeskuses 20. oktoobril. Avapäeval kõnelesid raamatust ja
raamatukogust, lugemisest ja kirjutamisest kultuuriminister Rein Lang, ajakirja
"Akadeemia" peatoimetaja Toomas Kiho, kirjanik Indrek Hargla, Eesti
Kunstiakadeemia professor David Vseviov ning kogukonna Paide ühenduse
Weissenstein juhatuse esimees Rainer Eidemiller. Laulsid Sirje Graubergi
laululapsed ning peeti maha aju ragistamise
võistlus.
Kultuurikeskuses olid kuulajaks
raamatukogus töötavad ja raamatukogundusega seotud inimesed, palju oli külalisi
teistest maakondadest. Päev oli sõnavõttude rohke ja sisukas.
Keskraamatukogus panime välja näitused

Püksikummist saapapaelani, ehk Mida kõike on kasutatud järjehoidjatena"
näitus mida ei saa sõnadesse panna, seda peab ise nägema,
sest inimese fantaasia on lai.
http://www.jt.ee/615310/raamatud-peidavad-endas-ka-rapaseid-saladusi/
Kohtume raamatukogus: Raamat ja raamatukogu"- raamatud, mille tegelasteks on raamatukoguhoidjad või tegevus kohaks on raamatukogu.
"Olivia Saar 80"

Lasteosakonnas toimusid üritused:
Ettelugemispäev lasteraamatukogus
- Loeme ja joonistame muinasjuttu.
Koolivaheaeg raamatukogus- viktoriin,
mõistatused, ristsõnad, meisterdamine.
Kohtumine MTÜ-ga "Käsitöö
Katsikud"


Raamatukogupäevadest "Kohtume raamatukogus"
teavitavad videoklipid
http://youtu.be/G8nlnRsHzuQ
http://youtu.be/lM4m3jWYUoQ
http://youtu.be/I7dTVh-GS9k
http://youtu.be/XLDdD2NZDQc
http://youtu.be/NZ5UN3_13AM
Lääne-Virumaa
keskraamatukogu ja filmimees Jaanus Leki koostöös
sündinud videoklippides teevad kaasa Rakvere teatri peanäitejuht Üllar
Saaremäe, tuntud mälumängur ja Virumaa Teataja uudistetoimetaja Andres
Pulver, on teatri- ja raamatukogurahvast ning lapsi. Materjalid omavad Creativ
Commonsi litsensi.
NB! Kirjaniketuur Paides Järvamaa Keskraamatukogus 03.11.2011 kell 15.00

Leo Kunnas, Kristiina Ehin, Contra ja Kauksi Ülle!!

Olete oodatud kuulama!!!!!

Tervitused

Posted on 14:20 by Murumuna


Krista kasvatab kodus lapsi ja Jaile möllab lastega raamatukogus.

Mina võtan nende alustatu nüüd üle ja hakkan ise blogima.

Vat nii!

Hoidke alt, siit ma tulen MURUMUNA!